Vaatamata ülimale püüdlikkusele pole mul õnnestunud vabaneda ninaplastika kordusoperatsioonidest. Teatud eluperioodil põhjustas see mulle suurt meelehärmi. Alles kümmekond aastat tagasi sain aru, et  korduvates ninaplastikates pole midagi häbiväärset ja tulemuse viimistlemisega võib tavapärasest kaugemale minna. Mõistsin, et näo harmoonia saavutamine pelgalt ninaplastikaga on sama keeruline kui paljukorruselise kaardimaja ehitamine, kus täistabamus esmakatsel on pigem õnnelik juhus kui reegel. Mängukaartidest võib ehitada kasvõi pilvelõhkujaid, kui kasutame liimi ning peame pause, et sel kuivada lasta. Väga suurte esteetiliste defektide korral õnnestus Ameerika plastikakirurgidel Gary C. Burgetil ja Frederick J. Menick’il kauneid tulemusi saavutada alles siis, kui nad töötasid selleks otstarbeks välja kolmest-neljast kordusoperatsioonist koosneva meetodi. Meetod sarnaneb olemuselt vägagi mängukaartidest pilvelõhkuja ehitamisega, kus iga korruse ehitamise järel on üle kuu kestev paranemispaus! See, et ka suurimad meistrid vajavad täiusliku tulemuse saavutamiseks mitmeid kordusi, lohutas mind. Rolls Royce’i autokerede viimistlemisel kasutati kuut kihti värvi ja nelja kihti lakki, et nõutavat kvaliteeti saavutada! See on ju kümme kordusoperatsiooni! Vaatamata mikroskoobi ja peeninstrumentide kasutamisele, on ninaplastika minu jaoks jäänud teatud määral “kirvetööks”. Protsessi juhitavus sarnaneb saiade küpsetamisega, kus tulemust mõjutavad ka õhurõhk ja pärmseente meeleolu. Opereeritud nina meenutab sageli nõukogude ajal

remonditud autokeret: detaile siis ei vahetatud, mõlgid löödi välja, pahteldati ja värviti. Sellise autoga võis linnas päeval tähelepanu äratamata sõita, kuid õhtuhämaruses laternate valgel nägi tähelepanelik vaatleja kohe, et auto on “kahe trammi vahelt läbi käinud”. Leian peaaegu alati nii enese kui kolleegide tehtud  ninadel opereerimise tunnuseid. Kuni ümbritsevad seda ei märka, võib tulemust linnas liikudes eksponeerida!?

Enamik inimesi on “ninapimedad”: nad ei tähtsusta isegi arvestatavaid esteetilisi defekte ega märka  ninaplastika järgseid opereerimise tunnuseid. Neist erineva grupi moodustavad vaid operatsioonil käinud

patsiendid, ilukirurgid, fotograafid ja karikaturistid, kes märkavad detaile, ebakõlasid ja harmooniat. Kolmandasse gruppi kuuluvad need ülitundlikud, kes suhtlevad palju peegliga ja põevad mobiiliga tehtud

lainurkmoonutusega autoportreesid vaadeldes, mõõtes, võrreldes ja kritiseerides. Nad tähtsustavad ka selliseid “defekte”, mis kõigile teistele märkamatuks jäävad. Tahvlite ja telefonide kaameratega tehtud lainurkmoonutusega portreefotodel domineerib nina ja kõik iluvead on karikatuurselt üle võimendatud. Nutiseadmete fotograafia lai levik tõstab nõudlust tagasihoidlike defektide korrigeerimise järele, eriti  esteetiliselt ülitundlike inimeste hulgas. Plastika tulemuste üle otsustatakse taas kord samade moonutatud fotode alusel. Ühest küljest on operatsiooni täpsusastmele lähenevaid väikesi muutusi tehniliselt raske

saavutada ja teisalt suurendab plastikajärgne lainurkfoto pisimadki postoperatiivsed ebatäiused “probleemideks”. Tee aheloperatsioonideks on avatud. Võtan asja ette vaid siis, kui olen üsna kindel, et suudan ninaplastikaga suurendada rõõmu kogust patsiendi elus. Seda rõõmu peab olema nii palju, et teda jääb üle ka siis, kui sellest maha arvata operatsiooniga seotud ebameeldivused ja tehtud kulutused.Mõnikord

ei pruugi seda ühe operatsiooniga saavutada! Sestap olen korduskirurgiaks alati avatud, kuni muutused on tehniliselt võimalikud, esteetiliselt põhjendatud ja patsient seda soovib. Minu praktikas on olnud    juhuseid, mida sobiks iseloomustada väljendiga “kordusoperatsioonide põrgutee”. Need on juhused, kus kümnekonna aasta vältel on teostatud 4-5 kordusoperatsiooni stiilis “samm edasi-samm tagasi”. Protsess meenutab pliiatsiga joonistamist, kus korduvate joontega püütakse tabada seda kõige õigemat kontuuri. Kordamine lõpeb alles siis, kui patsient on saavutanud kas siis rõõmu ja rahulolu seisundi, nõutav muutus on juba väiksem kui operatsioonitehnika enese täpsusaste või kui edasised muutused ei oleks enam esteetiliselt põhjendatud või patsient loobub  motivatsiooni või raha puudumisel edasisest ideaali poole pürgimisest ja väsib. Mind tüdimus või väsimus ei peata!! Võibolla aga polegi kordusoperatsioonide puhul tegemist põrguteega vaid hoopis taevatrepiga, kus aste astmelt mööda “iluredelit” ülespoole ronitakse?!? Suur vene kirjanik Lev Tolstoi kirjutas oma surematuid tekste kümneid kordi käsitsi, ilma “copy-paste” kasutamata ümber, enne kui rahule jäi. Terve meie maailm on kordamiste maailm. Keegi ei tea, mitu põlve on looduslik valik korranud, “reopereerinud” meie liiki selleks, et  praegust suhteliselt keskpärast tulemust saavutada!? Urmas Ott ütles intervjuus Tarmo Pihlapile, et tal on kahju  kolleegidest, kes on töötamise lõpetanud ja mõned neist ka lahkunud siit ilmast ning kes ei saanud kunagi teada, kui raske oli tegelikult see amet, mida

nad pidasid. Samas intervjuus tõdes ta, et intervjueerimine on nagu tennis. Seda ei saa ära õppida. Olukord on alati kordimatu ja uus, vt. Kersna saadet.

Kõike seda tahaksin ma öelda ka ninaplastika kohta. Ninaplastika on minu jaoks nagu male. Ma ei saa öelda,

et ma seda  lõpuni valdaks. Ei, kordustes ei ole midagi ebaloomulikku. Ka täiuse igatsusest loobumises ja  keskpärasusega leppimises pole midagi ebaloomulikku. Lasen selle üle otsustada igal patsiendil enesel. Kui soovite, ronime iluredelil, kui ei siis ei. Peaasi on rõõmu ja rahulolu saabumine või jõudmine sellesse punkti, millest edasi minek oleks halva kannatuse-kergenduse suhtega, muret ja valu põhjustav.

Maailm põeb ahnuse ja isekuse käes. Kõik püüavad müüa. Ka ilukirurgid – võibolla eriti just nemad -soovivad oma tegevust ilustada? Laialt on levinud püüd suurendada eeliseid ja varjata miinuseid. Meil kõigil on suurepäraseid tulemusi, mida maailmale näidata. Kui neid napib, saab appi võtta fototehnilise hämamise. Näiteks: eeloperatiivne internetti riputatud foto on suurem, kurvem, lainurkmoonutusega ja esteetilist defekti

toonitaval valgusrežiimil pildistatud. Mõnikord on tunda ka fototöötlusprogrammiga “järeleaitamist”.See-eest tulemusi eksponeeritakse vastupidiselt rõõmsas, graatsilises ja kaunistatud võtmes ja kordusoperatsioonide protsent peaks kindlasti olema alla kümne. Suur osa kolleege püüab end kuvada jumalatena väites et, löövad 95% juhtudest esimese löögiga “ninaplastikapalli” “iluväravasse”. Isegi jalgpalli kümne meetri karistuslööke ei realiseerita sellise kindlusega! Siin peab olema kas vale või ignoreeritakse neid patsiente, kes sooviksid tulemust täiuse suunas viimistleda!? Selline praktika levib ja kui sooviks enamusega kaasa minna, tuleks rohkemal või vähemal määral “udu ajada”. Ebameeldiv, kas pole?! Kohtudes vastuvõtukabinetis “internetis haritud” patsiendiga kulub mul enamasti  palju aega selgitamaks seda, kuidas “piiramatu kordusoperatsioonide arvu juures võib läheneda esteetilisele ideaalile”.Muidugi ei taheta mind uskuda.

Michael Jacksoni palju kordi opereeritud nina tuuakse hea näitena korduskirurgia jõuetusest! Kuid asjad pole

siingi päris nii, nagu pealtnäha paistab! Kord ühel ninaplastika kongressil tutvustas üks kolleeg tema lugu. Selgus, et viie kordusninaplastika vältel paranes tulemus üha, kuni lõpuks toimus järsk radikaalne muutus selliseks, nagu me enamasti Michael Jacksonit mäletame. Üks itaalia kolleeg ütles, et tehkem patsiendile,

mida patsient soovib!” Michael Jackson soovis, nõudis, maksis ja lõpuks ostis sellise tulemuse! Alati leidub neid, kes inimliku õnne nimel, rumalusest või raha pärast piire ületavad. Pean võimete ja võimaluste piire kompavaid kordusoperatsioone õigustatuks, kui see tõotab tõsta rõõmu kogust mind valinud inimese elus.

Sulge menüü